Ülle Läll – metsaomanik, ühistegevuse esindaja ja metsanduskonsulent

3. aprillil 1939. aasta Järva Teataja tõstatas terava probleemi – Järvamaa vajas hädasti metsanduskonsulenti. Sellist, kes asuks kohapeal ja tunneks kohalikke metsi. Kas enne juunipööret konsulent ka leiti, pole teada. Tänapäeval pole sellist artiklit vaja kirjutada ei Järvamaal ega ka mujal Eestis – metsanduskonsulente on üle Eesti.

Teiste seas nõustab erametsaomanikke ka Ülle Läll. Ja just Järvamaal, kuigi teatakse teda palju laiemalt. Ülle on tõeline „metsamees“ – kindla sõna ja argumenteeritud jutuga, rahulik ja autoriteetne, avara pilgu ja laialdaste teadmistega.

Haanjamaalt pärit Ülle kokkupuude metsandusega algas peale põhikooli, kui ta asus metsandust õppima Kaarepere Sovhoostehnikumi (praegune Luua Metsanduskool), edasi aga samal erialal EPAs. Kusjuures eelnevalt tema peres metsamehi ei olnud. Aga amet hakkas meeldima ja nii Ülle metsanduse juurde jäigi.

Metsamehe amet on jäänud eluajaks?

Jah, pärast EPAkooli lõpetamist olin ma metsnik, pärastpoole abimetsaülem ja siis kui lastega pikalt sai koju jäädud ja metskondi hakati liitma, siis oli meil oma pereettevõte, mis siiamaani tegutseb. Me majandame oma pere ja suguvõsa liikmete metsa ja väljaspoole teenust ei tee. Kunagi me tegime, aga enam mitte. Ja siis selle kõrvale tekkis Minu Mets MTÜ ja pärast seda olen mina siis sellele rohkem pühendunud ja hakanud metsaühistut vedama.

Kui interneti otsingust lasta läbi nimi Ülle Läll, siis tuleb vastuseks kolm rolli – metsaomanik, metsaühistu eestvõtja, metsanduskonsulent. Kõige rohkem neist paistabki silma konsulendi-roll. Kuidas elu selleni viis?

Konsulent olem ma aastast 2005 ja eks ta tuli sellest, et metsaomanikud vajasid nõuandeid. Et oleks endal ka nõu andes kindlustunne, oli võimalik taotleda konsulendi kutsetunnistust, läbida prooviülesanne ja vaadata, kas olen ka teiste arvates konsulendikutset väärt. Ja siis saigi see konsulendieksam ära tehtud, kolm esimest aastat oli viienda taseme konsulent, pärast seda sain kohe kuuenda taseme. Sellega kaasnevalt olen Järvamaa Kutsehariduskeskuses andnud ka metsanduse koolitust õpilastele. Eks ta tuleb ikka vajadusest, sest neid nõu küsijaid on nii palju.

Kuidas sulle tundub, kas erametsaomanik saab igal pool Eestis piisavalt kvaliteetset nõu?

Ma usun, et metsaomanik saab kvaliteetset nõuannet. Pigem teeb murelikuks see, et konsulendi poole pöördutakse siis, kui on juba veidi hilja ja vaja on lahendada probleeme. Julgusest või tahtmisest pöörduda konsulendi poole enne, kui asjaga tegelema hakata, jääb praegu metsaomanikel puudu. Konsulent leitakse üles küll, aga tavaliselt on pöördumised sellised, kus vajatakse abi olukorra lahendamiseks, mitte ei konsulteerita enne, et saada head lahendust.

Samasugune olukord on ju ka metsaühistutes, kuhu inimesed jõuavad liituma tihti siis, kui on mingi probleem.

Just, eks tihtilugu metsaühistuni jõudmine käibki läbi konsulendi, et leitakse üles konsulent ja siis selgub, et oleks olnud võimalus tegutseda ka läbi metsaühistu. Ja siis astutakse metsaühistu liikmeks.

Aga kas konsulendid peaksid olema metsaühistutega seotud? Praegu on nad iseseisvad.

Metsanduskonsulent peaks kindlasti olema metsaühistuga seotud, aga ei tohiks segamini ajada metsaühistu juures tegutsevat metsameistrit ja metsakonsulenti. Konsulent kindlasti ei peaks metsaomanikku suunama otse metsaühistusse, vaid metsaomanik tänu konsulendi tööle peaks saama aru, et tal on kasulik liituda metsaühistuga. Selles on suur vahe. Isegi kui konsulent on seotud metsaühistuga, siis ta peab olema neutraalne ja andma sõltumatut nõuannet. See on hästi oluline, et seotus metsaühistuga ei võtaks ära konsulendi sõltumatust. Et ta pakuks metsaomanikule mitu erinevat varianti. Seda tuleb ka teinekord konsulentide töid vaadates välja, et pakutakse vaid ühte varianti – ühistut, aga variante peaks olema erinevaid.

Kuidas seda tagada?

Ega seda tagada saab ainult konsulent ise. Seda kindlasti ei saa tagada mingite meetmete või toetustega, vaid ainult nii, et konsulent ise saab aru, et ta peab andma sõltumatut nõuannet. Ka hinges peab olema konsulent! Konsulent ei tohi sõltuda täielikult ühistust, tal peab olema võimalus anda nõuannet ka siis, kui ta ei ole ühistuga seotud. Aga ühistul on kasulik, kui tal on teada konsulent, kelle juurde saab metsaomanikke suunata.

Metsandus on viimastel aastatel tõusnud kuumaks teemaks. Kas sinu arvates on seda juttu liiga palju või hoopiski liiga vähe?

Metsandus on muutunud väga emotsionaalseks teemaks ja seda ma kindlasti ei saa lugeda õigeks. Olukord, kus teaduspõhiseid fakte seavad kahtluse alla asjaomast haridust või kogemusi mitteomavad inimesed – see näitab pigem seda, et metsandust mõjutatakse emotsionaalselt. Aga olukorda, et kõike tahetakse muuta ja seisukohad kõiguvad seinast-seina, ei tohiks metsanduses kui väga pika tsükliga tegevuses lubada. Ta peaks olema ikkagi rahulik ja teadusele põhinev tegevus, mitte emotsionaalselt mõjutatav. Eriti murelikuks teeb asjaolu, et unustatakse ära eraomandi puutumatus, ka õigusaktid kohtlevad maa- ja linna maaomanikke ebavõrdselt.

Liiga palju emotsioone?

Kindlasti! Ja ma usun, et ei ole viimase viie aasta jooksul olnud Eestis ühtegi teist eriala, kus tuntaks ennast nii ahistatuna. Vahepeal metsandusega tegelejad tembeldati ju põhimõtteliselt kurjategijateks. See vaimne surve metsameeste suhtes on jätkuvalt väga suur.

Kogu maaelu on selline, mida enam väga ei tunta, seda räägivad lisaks metsameestele ka põllumehed. Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja üks tegevussuundi ongi maaelu tutvustamine ja teadvustamine. Sinagi lülitud lähiajal koja tegevusse aktiivsemalt, hakates esindama Keskühistut Eramets koja metsanduse grupis. Kas oled endale juba ka mingeid eesmärke seadnud?

Võõrandumine maaelust on väga suur.  Minu nägemust mööda on põllumajandus, loomakasvatus ja metsandus täiesti lahutamatud. See on ka see nägemus, mida ma tahaksin EPKKs edasi arendada, et metsanduse pool paistaks rohkem välja ja tugevneks arusaam – maaelu on üks tervik, mille lahutamatu osa on metsandus. Ja mis puutub maaelusse, siis ka meie peame lambaid juba kaheksa aastat ja mesindusega tegelen ma juba üle viie aasta, lisaks olen ka jahimees,  selles osas on maaelu terviklikkus mulle selge. Ma näen, et läbi EPKK võimalik metsandust rohkem tutvustada ja esindada. Tugevus tulebki koostööst põllumeestega. Maaelust ei tohi ühte valdkonda välja rebida!

Intervjuu ilmus esmalt EPKK väljaandes Põllumehe Teataja

Ülle Läll pidas ettekande ka Eesti Põllumajandus-kaubanduskoja korraldatud Maaelufoorumil. Avaldame ettekande täismahus.

Tee püha tõeni, kuidas siis ikkagi metsa jätkusuutlikult majandada, on keeruline. Juba praegu valitsev ebavõrdne kohtlemine ei aita kaasa valdkonna säästvale arengule. Ja kuigi murekohti on rohkem, toon aja piirangu tõttu välja vaid mõned.

Kui majandusmetsana erastatud või ostetud kinnistule on tulevastele põlvedele loodusväärtuste säilitamise tähe all kehtestatud looduskaitselised piirangud, mis omandi kasutamist väga olulisel määral piiravad või selle sootuks keelavad, on metsaomanikul võimalus kaitsealune maa pärast aastatepikkust ootamist riigile tagasi müüa. Võrdluseks toon välja, et välisriigi kodanikule kuuluvat kinnisasja võib investeeringut kaitsva leppe kohaselt võõrandada või natsionaliseerida või sarnaselt piirata üksnes kohese kompensatsiooni eest.

Veel omandab riik avaliku huvi tagamiseks kinnistuid näiteks teede ehitamiseks, kaevanduste ja puhkeparkide rajamiseks või laiendamiseks.

Ja kuigi eesmärk on üks – avalikkusele hüvede tagamine – ei kohelda metsaomanikke võrdselt. Looduskaitsealuste maade müügist saadavat tasu maksustatakse tulumaksuga, mis ei võimalda saadud tasu eest samaväärse kinnisasja soetada.

Teatud huvigruppide surve majandada kõiki metsi püsimetsana või seada järjest uusi piiranguid sõltumata omandist, viidates metsa kõrvalkasutusele, loodusturismile või mõne muu mittepuiduliste väärtuste propageerimisele, seisneb tihti emotsioonidel või isiklikul huvil. Paraku mitte metsaomaniku huvil.